Just Film tARTuFFil

4.-9. augustini  toimub 9. Tartu armastusfilmide festival tARTuFF, kus ka sel aastal on kohal Just Film.

Igal päeval on kõigil lastel ja noortel võimalik osaleda Tartu Raekoja platsil toimuvas Just Filmi töötoas, mis sel korral kannab pealkirja “Ükskord meie külas 2“. Tegu on teist aastat järjest toimuva filmikonkursiga, mida korraldame koostöös Põllumajandusministeeriumiga.

Reedel, 8. augustil kell 22:00 toob Just Film Eesti suurimale kinoekraanile eelmise aasta Just Filmi võidufilmi “Lühiajaline 12″. Film on kõigile tasuta.

Lühiajaline 12
Short Term 12
USA 2013, 96 min.
R: Destin Cretton
Os: Brie Larson, John Gallagher Jr., Kaitlyn Dever

 „Kui oled kellegi kodustanud, siis vastutad tema eest igavesti“ – ütles rebane printsile Saint-Exupery jutustuses „Väike prints“. Erinevalt Grace’ist ja Mason’ist ei töötanud rebane aga lastekodus, kus kestev hool ja pikaajaline pühendumine pole alati võimalik. Lastekodu on kahe vastandliku palgega sümbol: ühest küljest ühiskonna tõestus iseendale, et ta panustab mingil määral oma õnnetuma saatusega liikmete elu parendamisse, teisest küljest aga tõestus tema jõuetusest tegeleda nende põhjustega, mis üldse neid asutusi sünnitavad. Rebase üllas ideaal „igavesti vastutamisest“ on kahjuks taandunud ajutiseks katseks pakkuda peavarju ja tekitada turvatunnet, teadmisega, et paljud neist lastest satuvad tagasi tänavale või oma mittetoimivatesse perekondadesse. Või jõuavad juriidiliselt vanusesse, kus peaksid iseseisvalt edasi liikuma, olenemata sellest, kas nad selleks üldse valmis on.

Grace’i ja Mason’i jaoks tähendab oma hoolealuste käekäigu nägemine ka ülitugevat empaatilist sidet ning vaimset võitlust omaenda raske lapsepõlve kummitustega. Grace’i psüühika pannakse viimseni proovile siis, kui asutusse satub Jayden, kahtlase isasuhtega noor intelligentne tüdruk, kelle lugu sunnib Grace’i oma enda lapsepõlvehirme uuesti läbi elama. Ta seisab silmitsi klassikalise küsimusega, mis on vaevanud arvutul hulgal pedagooge, arste ja poliitikuid: kuidas ise elada nii nagu sa tavaliselt teistele õpetad?

Destin Cretton’il õnnestub oma teises filmis suurepäraselt see, mida paljud filmitegijad üritavad, aga vähesed suudavad: rääkida minimaalsete vahenditega sammhaaval emotsionaalselt suureks paisuvat lugu. Ta on leidnud ideaalse lähenemise ühiskondades tihti varju jäävatele tumedatele soppidele, tasakaalustades sünget südamliku huumoriga või rääkides sellest läbi kannatajate emotsioonide ja näoilmete, mitte reaalse vägivalla näitamise. Selle filmi ilu ei seisne mitte visuaalses esteetikas, vaid tegelaste siiras, ebatäiuslikus lihtsuses ja puhtuses, millega nad vaikselt hinge hiilivad.

Hannes Aava

img_shortterm12