„Hukule määratud” – müüdimurdja

Just Filmi Noor Kriitik Kati Lõhmus soovitab:

Minu PÖFFi ja Just Filmi avas seekord film nimega „Hukule määratud” (ing k Sharkwater Extinction). Tegu on dokumentaalfilmiga, mis räägib massiivsest illegaalsest haiuime ärist ning poliitilisest korruptsioonist selle taga. See on Rob Stewart kolmas ning viimane film. „Hukule määratud” on järg filmile Sharkwater, mis valmis aastal 2006.

Filmiplakatit nägin tegelikult Instagramis juba novembris. Teadmata, et see tuleb Just Filmile, salvestasin selle endale kausta, kuid ei usu, et oleksin seda lähiajal näinud (või üldse), kui see poleks sattunud Just Filmi programmi. Mul on tõsiselt hea meel, et see on festivali programmis. Tegu on tohutult hea filmiga, mis ületas minu ootused igas mõttes.

„Hukule määratud” on kõrgema taseme dokumentaal, mis oma laiahaardelisusega reaalselt ka toimib – 86 minuti jooksul tõstetakse esile erinevad probleemid seoses haidega ning selle jaoks reisitakse erinevate riikide vahel, kuid kõik see info ja asukohtade küllus ei ole pinnapealne, vaid teadlikkuse tõstmine käib tõhusalt, samas ei kurna vaatajat üleliialt keeruliste ja mahult rohkete faktidega. Film haarab ka kõige tuimema vaataja endasse põnevate spiooni- või märulifilmi nüanssidega: mõrvakatsed, jälitavad autod ja paadid, droonivõtted, maffia jms, mis kõik toimub (kahjuks) reaalselt.

Ühest küljest on tegu väga ilusa filmiga, kus on kaunid merestseenid, kaunid haikalade vaated ning nende kõrval on alati Rob koos oma kaaslas(t)ega. See kõik on üsna meeliülendav, sest film demonstreerib, kuidas inimene, kõigil nende haide keskel, pole langenud kellegi kõhutäiteks. Nõnda murrab see film müüdid, et haikalad on inimestele ohtlikud, mille uskujate hulka kuulusin varem ka mina.

Teisalt näeb ka kõige kohutavamaid stseene – massilist haide ja mereelu genotsiidi. Kuid eks jõhkrad stseenid tavaliselt olegi need kõige suuremad mägede liigutajad, mis kuuluvad taoliste dokumentaalfilmide hulka. Film on silmiavav ning selle vaatamise käigus saab rohkelt teada haitööstuse kohta, mis on suures mahus avalikkuse eest varjatud.

Üks kurb tõsiasi, mis selle filmi juurde kuulub, on see, et Rob Stewart, kes on filmi „Hukule määratud” režissöör ja “selgroog”, kaotas filmimise ajal oma elu Floridas sukeldumise tagajärjel tekkinud hüpoksia tõttu. Filmi vaatajateni toomise võtsid südameasjaks Rob’i vanemad, kes kontakteerusid mitmete filmirežissööridega ning lõpuks otsustasid Nick Hectori kasuks, kes oli ka varasemalt Rob Stewartiga kokku puutunud. Nick sai ligipääsu Rob’i märkmetele, iPad’ile, helisalvestustele jms, kus Rob oli üllatavalt üksikasjaliselt selgitanud, kuidas ta tahab, et film ja selle stseenid välja näeksid. Isegi muusikavalikut oli ta selgitanud, mis mind filmi vaadates oma rütmikusega üllatas. Nick üritas teha filmi selliseks, nagu oleks selle teinud Rob Stewart. Tundub liiga äärmuslik väita, et terve film ongi justkui prelüüd järeldusele, et filmimise ajal kaotas režissöör oma elu. Leian, et see mängis filmis olulist rolli ning väikesed detailid, millega seda fakti meelde tuletati, ei tõmmanud vaatajaid haisid puudutavast probleemist eemale.

See film ei lahuta meelt. Saalist lahkumine on pigem keeruline ning pea on täis erinevaid mõtteid ning arusaamatust, kuidas saab selline asi toimuda ja veel niimoodi, et me isegi ei teagi sellest. Mulle väga meeldis „Hukule määratud”. Ma polegi varem nii head dokumentaalfilmi näinud, mis mind veel pealekauba niimoodi puudutanud oleks. Võib ainult ette kujutada, kui hea oleks olnud „Hukule määratud”, kui Rob Stewart oleks endiselt veel meie hulgas ning filmi oleks saanud lõpetada ta ise. Tegemist on raske, kuid sõnatuks võtva must-see filmiga!

 

Kati Lõhmus