Just Filmi Noor Kriitik soovitab: “Kõigest hoolimata”

Bing Liu esimene linateos on dokumentaalfilm nimega „Kõigest hoolimata”, kus Bing avab ukse enda ja oma sõprade ellu.

Bing, Zack ja Keire on erinevad poisid, kellel kõigil on olnud raske lapsepõlv. Koos Rockfordis üles kasvades on neid aga alati ühendanud rulatamine. Filmi alguses on Zack 23-aastane noormees, kes ei ole valmis isaduseks, kuid sellest hoolimata on peatselt isaks saamas. Keire on 17-aastane ning töötab nõudepesijana, kogudes raha, et linnast lahkuda ning Bing on 24-aastane filmihuviline, kes otsustab neist filmi teha.

„Kõigest hoolimata” on suurepärane film, mis üllatas mind oma sügavusega. Algul tundub film kui rõõmus noortepärane skate’i dokumentaalfilm, kuid ajapikku keris film end lahti, muutudes üha tõsisemaks. Filmi hoiavad koos rulatamisstseenid, mis ka alustavad (ja lõpetavad) filmi, kuid ajapikku muutub rulatamine üha väiksemaks osaks filmis, pakkudes teed tõsisematele teemadele nagu koduvägivald, üleskasvamine olles mustanahaline, raskused enesega hakkama saamisel. Kvaliteedi poolest läheb film pooleks, sest see koosneb nii hiljuti filmitud stseenidest kui ka rulatamisklippidest, mis on filmitud rohkem kui kümne aasta jooksul nooruspõlves, kuid see omakorda annab võimaluse jälgida poiste üleskasvamise- ja kujunemise lugu.

Kuna Bing Liu tegi filmi, kaasates sellesse oma lähedased inimesed, on tegu väga intiimse linateosega, kus valitsev õhkkond on vaba. Filmitegelasteks on rulatajad, kes on muretud ja avameelsed ning usaldavad oma eluaegset sõpra Bing Liud. Filmi vaadates tundub, et midagi pole vaataja eest peidetud, mis on selle kindel pluss ja üllatusfaktor (eriti meile eestlastele, kes on tuntud pigem kui rahvas, kes kõik enda teada hoiab), sest isegi rasketest teemadest räägitakse väga avameelselt ning ka eraelulised mineviku/oleviku tülid on toodud vaatajate ette.

Bing Liu ei ole kõigest filmirežissöör, ta on ka osa sellest filmist kui osatäitja. Bing Liu üllataski mind kõige rohkem selles filmis. Valusaid teemasid ei ole kindlasti kerge jagada. Kui filmis tekivad lahkhelid, võtab ta väga neutraalse oleku, üritades probleemi põhjuseid ja tahke lahti harutada.

Üllatav on ka see, et dokumentaalfilmis, kus mängib suurt rolli rulatamine, ei ole muusikaks valitud à la rokki või biidiga muusikat, vaid klassikaline muusika, mis on minu arvates päris unikaalne ning sobib filmi. (Siiski on filmis võrdlemisi vähe muusikat).

„Kõigest hoolimata” on ilus ning sügav film, mis räägib loo kolme poisi täiskasvanuks saamisest. Film ei sobi kõigest rulakultuuri fännidele, vaid ka kõigile teistele, kes naudivad mõtlemapanevat kinokultuuri, sest tegu on teosega, mis on pälvinud 36 auhinda.

 

Kati Lõhmus

 

“Kõigest hoolimata” linastub Just Filmil veel viimast korda juba homme, 29.11 kell 14:00 Coca-Cola Plazas.