Lapsed digimaailmas – igapäevane salamaailm filmides

Tänavuse filmifestivali Lapse õiguste programm koosneb neljateistkümnest filmist. Kõigi filmide peategelased on lapsed ja noored, kes ennast alles avastavad.

Tänavuse filmifestivali Lapse õiguste programm koosneb neljateistkümnest filmist. Kõigi filmide peategelased on lapsed ja noored, kes ennast alles avastavad. Keeruliste valikute tegemisel on neile toeks vanemad, kuid mõnikord tuleb neil olulisi otsuseid vastu võtta ka üksinda.

Seekord on lapse õiguste programmis kesksel kohal lapsed ja noored digimaailmas. Digimaailm kujutab lastele ja noortele ühtaegu nii suurepäraseid võimalusi kui ka märkimisväärseid ohte. Festivali lapse õiguste programmiga soovitakse parandada Eesti laste teadlikkust nendest ohtudest ning aidata kaasa turvalisemale käitumisele digikeskkonnas.

Sageli unustatakse, et digimaailmas kehtivad samad käitumisreeglid mis tavaelus. Näiteks kehtib põhimõte, et suhtluspartneritega tuleb olla viisakas ning empaatiline nii digi- kui ka tavakeskkonnas. Võõra usaldamine ei pruugi olla hea mõte, sõltumata sellest, millises keskkonnas tutvuti. Endast ei maksa postitada ühtegi pilti, mille nägemine tekitaks vanaemas meelehärmi – seda kasulikku reeglit peaksid meeles pidama nii lapsed kui ka täiskasvanud. Samuti on oluline küsida asjaosaliste nõusolekut, enne kui postitada neid kujutavaid pilte. Õpetajad saavad palju kaasa aidata, et lapsed neid reegleid teaksid.

Nähes või kuuldes internetis midagi, mis häirib, tuleb sellest rääkida kellelegi, keda usaldad. Abi saamiseks võib helistada lasteabitelefonil 11 6111 või pöörduda veebikonstaabli poole.

Üks valdkond, milles laste ja noorte kogemusi internetikeskkonnas on uuritud, on laste ja noorte seksuaalne väärkohtlemine. „Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuring“ (Soo jt, 2015) käsitles noorte seksuaalkogemusi interneti vahendusel. Uuriti nii laste vabatahtlikku kui ka sunnitud tegevust. Sunnitud tegevus liigitub laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise alla. Uuringu eesmärk oli selgitada välja 16–19-aastaste Eesti noorte kokkupuude seksuaalse väärkohtlemisega, selle riskitegurid, tagajärjed ning abi saamise viisid. 2015. aastal tehtud uuringu käigus küsitleti 2160 õpilast 33 Eesti koolis.

Uuringu tulemusena selgus, et iga kuues noor on kogenud veebikeskkonnas seksuaalset väärkohtlemist, tüdrukud rohkem. Ilmnesid ka mõningad erinevused eesti ja vene keelt eelistavate noorte seas. Kõige sagedamini puutuvad internetipõhise seksuaalse väärkohtlemisega kokku vene keelt eelistavad 18−19-aastased tüdrukud. Samas on eesti keeles vastanud 18−19-aastaste tüdrukute ja poiste ohvrikogemuse sagedus sarnane. Ilmnes veel (vt tabel), et tüdrukutelt on peamiselt palutud paljastavaid pilte ning poistele on saadetud paljastavaid pilte või videoid vastu nende tahtmist.

Enda algatatud seksuaalse internetipõhise suhtluse sagedus (kellegi suhtes) oli poistel kõrgem kui tüdrukutel peaaegu kõigis näitajates (välja arvatud enda paljastavate piltide saatmine kellelegi – 21% vastanud tüdrukutest ja 12% vastanud poistest on saatnud endast paljastavaid pilte teistele). Võib eeldada, et noor, kes ise otsib ja algatab rohkem, kogeb ka rohkem internetipõhist seksuaalset väärkohtlemist. Seos viitab tendentsile, et need noored, kes on kogenud rohkem väärkohtlemist, on ka ise olnud rohkem seksuaalse sisuga suhtlemisega seotud. Kuigi enamik Eesti noortest ei ole veebikeskkonnas seksuaalset väärkohtlemist kogenud ega olnud ise seksuaalse suhtluse algataja, on oluline märkida, et ligikaudu 20% noortest on enda sõnul ühel või teisel moel internetis seksuaalset väärkohtlemist kogenud.

Päriselul põhinevad lood aitavad laste ja noortega keerulistel teemadel (nt seksuaalne väärkohtlemine internetis) julgemalt rääkida. Just Filmi lapse õiguste programmis linastuvad filmid jutustavad lugusid, mis aitavad lastel ja noortel turvaliselt tutvuda eakaaslaste kogemustega ning õppida, kuidas üks või teine kogemus elu mõjutada võib. Nagu ikka on neis lugudes näidatud ka täiskasvanute rolli laste elus või selle puudumist.

Film „Sotsiaalsed loomad“ („Social Animals“, USA, režissöör Jonathan Ignatius Green) jutustab, kuidas sama massimeedia, mis kunagi telesarjadele „Dallas“ ja „Knight Rider“ toetudes kiskus maha raudse eesriide, elab nüüd igavesti meie taskus. Oleme jõudnud olukorrani, kus ühe sotsiaalmeedia postitusega võivad täituda nii kõik unistused kui ka kukkuda kokku kogu noore inimese maailm. Džinn on pudelist väljas ja seda pudelisse tagasi saada on võimatu. Küll aga aitab teadlik käitumine sotsiaalmeedias džinni kontrolli all hoida. „Sotsiaalsed loomad“ on kaasahaarav pilguheit sotsiaalmeedia voogude maskide taha.

Auhindadega pärjatud film „Rooste“ („Rust“, Brasiilia 2018, režissöör Aly Muritiba) räägib nutitehnika kättesaadavuse varjupoolest. Näeme, mis võib juhtuda siis, kui keegi rikub sotsiaalmeedia postitusega kellegi teise privaatsust, ning kuidas elada edasi teadmisega, et oled selle teoga kellegi elu tagasipöördumatult muutnud.

Eriline pärl õpetajatele on film „Kooliga on kõik“ („School’s Out“, Prantsusmaa 2018, režissöör Sébastien Marnier). Linateos räägib õpetajaks olemisest. Pierre Hoffman on parasjagu lõpetamas kunagi pooleli jäänud lõputööd Kafka ainetel, kui tal palutakse tulla ühte Prantsuse kooli kirjandusõpetajat asendama. Pierre asub õpetama üliintelligentsete õpilaste klassi, kes tema kohkumuseks käituvad veidralt, vaenulikult ja isegi vägivaldselt. Kas õpilasi rõhub nende eelmise õpetaja enesetapukatse? Ehk on laste õlgadele pandud liiga palju ootusi? Või pole neil enam midagi, mille nimel elada ja pingutada? Pierre asub tõde välja selgitama, teadmata, kuhu see välja viib.

Brit Tammiste

Lapse õiguste programmiga saad tutvuda siit

Artikkel ilmus Õpetajate Lehes 19.10.2018