Vestlus filmirežissöör Anu Aunaga

Režissööri, stsenaristi ja produtsendi Anu Auna filmid on rahvusvaheliselt tunnustatud ning südamelähedased paljudele eestlastele.

Režissööri kõige värskem film “Eia jõulud Tondikakul” saab üsna pea samuti võimaluse pugeda eestlastele hinge. Tegu on ühega viiest EV100 raames valminud mängufilmist, millest saab Eesti esimene laste jõulumängufilm. Film räägib kümneaastasest Eiast ja tema jõuluseiklustest ühes Lõuna-Eesti talus.

Minul avanes võimalus vestelda Anu filmist, selle valmimise telgitagustest ühel ilusal sügispäeval Kalamaja kohvikus.

Kogupere seiklusfilm „Eia jõulud Tondikakul” on valminud EV100 filmiprogrammi raames. Mida peaksime meie, eestlased, rohkem märkama riigi ja/või looduse kohta, mis meid ümbritseb?

“Arvan, et sellise väikese riigi puhul nagu Eesti on üks neid asju, mida välismaalased alati imetlevad ja hindavad, meie puutumata loodus. See on tegelikult meie kõige suurem “Nokia” või kaubamärk, mida tuleks hoida. Mitte ainult sellepärast, et see on meie tõmbenumber, aga vaid ka sellepärast, et meil oleks endal hea siin elada. Mul on väga hinge peal see tohutu lageraie, mis siin Eestimaal praegu toimub ning tean, et veel väga paljudel on. Üks põhjustest, miks ma selle filmi tegin, on soov sellele teemale tähelepanu juhtida.”

Üks osalistest, Liis Lemsalu, mängib filmis loodusfotograafi. Filmi tegemisse on kaasatud ka tegev loodusfotograaf Remo Savisaar. Milline oli tema panus, kuidas kujutatakse filmis Eesti loodust?

“Remo tegelikult inspireeriski mind seda loodusfotograafi tegelaskuju sellesse filmi sisse kirjutama. Ma olen tema tegemisi ammu jälginud ja mul ripub igal aastal seinal Remo uus looduskalender. Sealt tuligi idee temaga koostööd teha. Remo on teinud kõik loodusfotod, mida filmis näitame ning mida Liis Lemsalu poolt kehastatud loodusfotograaf Jete filmis pildistab.

Oleme püüdnud selle filmiga minna metsa sisse ja näidata seda, mida muidu võib-olla tavaline seenelkäija ei näe või ei märkagi, aga märkab just loodusfotograaf, kes oskab metsas teistmoodi liikuda ja teab, kuhu minna, mis loomi-linde kust otsida ning kuidas neile läheneda niimoodi, et see nende elu ei häiri. Metsas on terve omaette maailm, mida me tihtipeale ei näe või ei oska näha.”
Eia üritab päästa põlismetsa raiumisest. Kas Teie arvates kohtlevad eestlased oma metsa ja sealset elustikku hästi?

“Arvan, et eestlased tegelikult väga armastavad oma metsa ja loodust. Seda võibjäreldada kasvõi vaatajanumbrist, mille on kinodes kogunud “Tuulte tahutud maa”, mis on nüüd kõige vaadatum Eesti dokumentaalfilm üldse. Usun, et paljudel eestlastel on väga tugev ja eriline side loodusega ja nad tahavad seda hoida, aga mulle tundub, et need, kes seal otsustajate pingil istuvad, mõtlevad vahel liiga palju rahanumbritele ja liiga vähe selle peale, mis meile tegelikult hea on. Selline lühinägelik suhtumine paneb väga imestama. Kas neil tõesti on ükskõik, millises maailmas elavad nende lapsed ja lapselapsed? Kas müüksid maha ühe oma kopsu, et selle eest oma autoliisingut maksta? Kahtlen selles. Aga metsad – need on maa kopsud.”

Film „Eia jõulud Tondikakul“ tundub nagu üks suur soe jõulumaiguline kallistus. Kas filmi on peidetud ka suurem ja sügavam sõnum?

“Usun, et vaataja korjab sealt filmist üles isegi mitu sõnumit. Ütleksin, et seal on igale vanusegrupile midagi. Püüdsin seda filmi üles ehitada nii, et lastel oleks oma lugu, mida jälgida, mis räägib sõprusest, suhetest vanematega ja sellest, et iga laps saab tegelikult midagi väikest ära tehes aidata kaasa suuremale pildile. Noorte jaoks on see armastuslugu ja vanema põlvkonna jaoks põlvkondade omavahelised suhted ja kõiki põlvkondi ühendav kokkuhoidmise ja metsa päästmise lugu.”

Mis oli Teie lemmikmoment filmimisel? Kas Teil on mingi ere mälestus võttepäevadest?

“Oh, mul on nii palju neid lemmikmomente! Seal ei olnudki ühtegi sellist ebameeldivat päeva. Ehkki paukus väljas käre pakane, lumi oli põlvini ja vahel tuli olla kümme tundi järjest keset metsa, oli see kõik ikkagi puhas rõõm! Minu enda jaoks oli väga eriline, et sel aastal sattus mu sünnipäev võtteperioodi sisse. Seda ei ole kunagi varem juhtunud. Filmisime sel päeval just üht mu lemmikstseeni, liuväljal uisutamise stseeni, kus kõik vanad lapsepõlvesõbrad omavahel taas kohtuvad. Sel päeval sai hästi palju nalja, vennad Piusid (Märt ja Priit Pius) olid kohal ja (naerab) nendega on alati võttel väga lõbus.”

Mis osutus filmi valmimise juures kõige suuremaks probleemiks?

“Kõige rohkem kartsime seda, kas lumi tuleb õigeks ajaks maha ning kas see ka püsib kuni võtteperioodi lõpuni. Võtted kestsid kokku kaks kuud ja viimased talved on meil üsna lumevaesed olnud… Aga kõrgemad jõud vist hoidsid meid, see oli lausa imeline – üks päev enne võtteid sadas lumi maha ja paar päeva pärast võtete lõppu sulas ära.”

“Eia jõulud Tondikakul” filmimiseks kulus 40 võttepäeva. Suur osa võtetest toimus talvel metsas, kus puhus külm tuul ja temperatuur oli samuti talvele kohane. Kuidas lapsed vastu pidasid? Millega peab arvestama, kui filmi peaosas on lapsed?

“Minu jaoks oli suur väljakutse esimest korda nii pikalt ja nii keerulisi asju teha lapsnäitlejatega. Olen varem teinud küll reklaame, muusikavideosid, dokumentaalfilme ja kooli ajal ka lühifilme, kus on osalenud lapsed, aga need on ikkagi olnud väikesed rollid võrreldes sellega, et Eia (Paula Rits) oli kõik need kaks kuud iga päev võtteplatsil ja osales peaaegu igas stseenis. Tuli mõelda, kuidas motiveerida lapsi, et nad ära ei väsiks, ei külmetaks, poleks näljased, tüdinenud ega kukuks ära, aga nad olid tõesti hämmastavalt tublid lapsed! Ma ei kuulnud kordagi mingisugust virisemist, vingumist ega nurinat. Kohati isegi tundus, et lastel oli rohkem energiat kui täiskasvanutel ja tahe ning rõõm sellest tegemisest olid eriti suured. Vaikselt kompad seda, mismoodi lapsega tuleb lavastada ning ajapikku see tuleb ja läheb järjest paremaks. See koostöö oli väga huvitav.

Minu jaoks oli üks suuremaid hirme see, et me lapsi ära ei külmetaks. Kuna tahtsime, et lapsed näeks ekraanil head välja, ei saanud neid riietada nagu kubujusse. Neil olid veidi vanaaegse hõnguga spetsiaalselt õmmeldud kostüümid. Mina ise olin platsil nii, et mul oli kolm paari pikka sooja villast pesu seljas ja seal peal veel kampsun ja sulejope. Ja siis vaatasin Eiat, kellel olid õhukesed auklikud triibulised heegeldatud sukad ja väike, üsna keha ümber mantel. Selleks, et neid soojas hoida, pidime tegema nii, et kohe kui duubel lõppes, läksid selga suured soojad sulejoped ja ümber villased pleedid. Kogu kostüümitiim ootas alati kõrval koos soojendustega.”

„Eia suvi Tondikakul“ on planeeritav järg filmile „Eia jõulud Tondikakul“. Mis seiklused ootavad Eiat ees suveosas?

“Teine osa on praegu alles idee tasandil. Seda ei ole veel rahastatud, alles kirjutan seda. Kõik võib veel muutuda. Peale kõiki neid esimese osa seiklusi ei jõua Eia ära oodata, kuni ta Tondikakule tagasi saab!”

“Eia jõulud Tondikakul” on esimene Eesti laste jõuluteemaline mängufilm. Kuidas tekkis idee teha jõulufilm? Kas protsessi käivitas fakt, et see oleks omasuguste seas esimene või tekkis idee iseenesest?

“Ma väga armastan jõule just seetõttu, et need on sellised pühad, kus on võimalus korraks aeg maha võtta, perega olla ja üheskoos midagi toredat ette võtta. Minu lastele väga meeldib kinos käia ja ma tahtsin teha niisugust filmi, mida mulle endale meeldiks koos nendega pühade ajal vaatama minna. Midagi niisugust, kuhu oleks sisse kootud seda jõulusoojust ja pühade hõngu aga ka seiklust ja põnevust ja midagi, mis puudutaks sügavamalt. Eks neid Ameerika jõulufilme ju näidatakse kinos igal aastal, kuid ma olen puudust tundnud just sellisest jõulufilmist, mis puudutaks just meid, eestlasi, ja räägiks meie lugu.”

Ühe filmi valmimine on pikk protsess, mis võib kesta aastaid. Kas vahepeal ei jõua endal tüdimus peale tulla?

“Olen püüdnud teha nii, et kui ma mingit filmi tegema hakkan, valin algusest peale sellise idee, mis mind nii väga sütitab, et tean, et ma ei tüdine sellest ära. Eelmist filmi tegin üheksa aastat, nii et ma juba tean, et see on tohutult pikk protsess. Sa ise muutud ja kasvad selles ajas. See peab olema selline ajatu idee enese jaoks, mis ei vanane selle perioodi jooksul, ükskõik kui pikaks see ka ei veniks.”

Käid PÖFFiga kokku juba palju aastaid. Alustasite festivali vabatahtlikuna, siis tegelesite animafilmide festivaliga Sleepwalkers ning “Eia jõulud Tondikakul” ei ole samuti Teie esimene film PÖFFil. Kas olete jõudnud tutvuda tänavuse filmivalikuga ning leidnud filmi, mida tahaksite tingimata näha?

“Ausalt öeldes ei ole veel jõudnud programmiga tutvuda. Loodan selle peale, et kui Eia saab täielikult valmis, leian selle aja ning lähen võtan selle kataloogi ja süvenen.”

Mida võime oodata hetkel valmivast filmist „Vetelkõndija“?

“Sellest tuleb väga ilus film. Kristiina on esiteks nii põnev ja sügav isiksus, et oodata on midagi väga inspireerivat, ilusat ja huvitavat ka, sest ta ei ole varem ühtegi kaameratega ajakirjanikku nii lähedale endale lasknud. Jälgisime teda ikkagi mitmeid aastaid. Väga äge film tuleb!”

Filmi “Eia jõulud Tondikakul” saab Just Filmi raames näha kahel korral. Kinodesse jõuab film alates 7. detsembrist.